„Kõik jätkub nii nagu seni, ainult et riik ehitab meile uue ilusa koolimaja.”
See saatanlik lause kuulub ligemale paarkümmend aastat Kohtla-Järvel ühte kooli, aeg-ajalt linnavolikogu kultuurikomisjoni, kuid halli kardinalina raudkindlalt linna hariduselu suunanud tänaseks juba eakamale prouale, kelle hariduskreedo ja väärtused on omistatavad pigem Pihkva pedagoogilise instituudi ja Leningradi parteikooli varamusse.
Jätkame 60/40 ...
Suurem number murrujoone ees, tähendamaks osakaalu, milles riik alates 2010. aastast oli kohustanud venekeelsetes gümnaasiumides õpetama aineid eesti keeles. Aga „Туткит брат!”, me kõik teame, kuidas tegelikult asi oli: heal juhul olid eesti keeles õpetatavate ainete sõnade väljendid kirjutatud tahvli nurka, kuid kogu õppetöö toimus ikkagi vene keeles. Kõik teadsid, paberid kinnitasid, kuid eestikeelset õpet tegelikult ei toimunud. Tulemuseks umbkeelsed põhikoolide ja gümnaasiumide lõpetajad, kümnete kaupa kuldmedaliste ühest koolist ... samal ajal riigieksamite tabeli lõpuosas. Sahkerdamised riigieksamil, lausviielised ... oh, ma ei jaksa enam. Loomulikult oli väga tublisid ja püüdlikke õpilasi, õpetajaid, vanemaid ja kindlasti on enamikust saanud tänaseks ettevõtlikud inimesed. Kuid mentaliteet, mis valitses 2018. aastal enne riigigümnaasiumi tulekut, oli hirmutav ning käivitas eestlaste peas häirekellad.
Häirekellad
Kui 2019. aasta alguseks oli 23. mail 2018 haridus- ja teadusministri Mailis Repsi allkirja saanud käskkirjaga asutatud Kohtla-Järve Gümnaasiumi sõnum jäänud kohalikule eestlaskonnale ebaveenvaks – mis kool see siia tuleb, kas siis nüüd kaob eestikeelne Järve gümnaasium ja edasine õpe hakkab toimuma osaliselt vene keeles 60/40 põhimõttel? Aga selline oli linna hallide kardinalide ja suure osa elanikkonna arusaam uuest riigigümnaasiumist, mille avamise järel ja kokkuleppel suletakse kõik siiani venekeelsetena tegutsenud gümnaasiumiosad.
Just selline hirmutav perspektiiv käivitas häirekellad ja suuremat sorti möllu, mille tulemusel kaotas Keskerakond riigikogu valimistel oma hääled Ida-Virumaal ja nii astus ka uue riigigümnaasiumi esimene direktor Irina Putkonen ametist tagasi. Surve loodava riigigümnaasiumi esimesele juhile kasvas tõenäoliselt talumatult suureks ning koolijuhil nappis paraku ka veenvust.
Kohalik eestlaskond TalTechi Virumaa kolledži juhi Mare Roosilehe eestvedamisel asutas Virumaa Eesti ha- riduse seltsi ja hakkas seisma eestikeelse gümnaasiumi- hariduse jätkumise eest Kohtla-Järvel. Ajutiselt määrati direktori asendajaks kuni uue leidmiseni toonane Viljandi riigigümnaasiumi direktor Ülle Matsin. Haridusministeeriumi ametnike ja ministri selgituskoosolekud ning välja- sõidud Kohtla-Järvele muutusid pea iganädalaseks. Rahvas oli segaduses ja rahulolematu. Nõuti selgust, millise õppekeelega kool hakkab olema uus riigigümnaasium, kas eesti- või vene- või segakeelne? Valitsuse tasemel võeti seisukohti, haridus- ja teadusminister puikles – aru oli vaja anda nii, et kõik jääksid rahule, kuid kahevahele ei saanud jääda. Inimesed nõudsid selgeid vastuseid, mida oli vähe ja ametnikel oli tasakaalu hoida keeruline: kõik pidid saama meelepä- rase vastuse ja rahunema. Usalduse kadumine uue riigigümnaasiumi vastu oli igast vaatest kasvutrendis.
Starter
Jälgisin olukorda distantsilt ja elasin kaasa. Varem kolmteist aastat pealinnas koolijuhina töötanuna olin sattunud kantsleri kutsel mõneks kuuks haridusministeeriumi riigikoole rajama. Ametnikutöö ... see ei olnud mulle, olin harjunud koolimelu, õpilaste, peale voogavate tegevuste ja sündmustega ja tundsin nõnda iga päev aina rohkem, kuni Kohtla-Järvel tekkinud olukord kinnitas minus veendumuse, et nüüd on paras aeg kandideerida ja käised üles käärida. Lähen Ida-Virumaale. Ära suurest ja ilusast Tallinnast, kus on kõrged majad, kenad tänavad, palju koole ning kultuuriasutusi. Lähen itta, päriselt. Mõeldud-tehtud – visioon direktori konkursil kandideerimiseks, nagu selgus, oli mu peas juba kuid käärinud, oli jäänud see veel arvutisse sisse klõbistada.
Kui inimene millessegi väga usub, siis see töötab ja tulebki tunnistada, et toona väljamõeldud väärtused ja põ- himõtted on ellu rakendatud ja toimivad. Muidugi, ikka tuleb teha korrektiive, kuid see ongi normaalne. Ja koolijuhid, kes olla kihla vedanud, et ega see Agur sinna KohtlaJärvele üle paari aasta ikka ei jää ja kandideerib taas Tallinnas kuhugi uude uhkesse kooli, jäid pika ninaga. Siiani.
Боже мой
„Боже мой, kas te teete täiesti eestikeelse kooli?” karjatas, mõistagi vene keeles, ühe suletava gümnaasiumiosaga vene kooli hoolekogu esimees, kui kuulis tolle kooli hoolekogu koosolekul minult visiooni, kuidas uus riigigümnaasium alustab tööd täiseestikeelsel õppekaval.
„Täiseestikeelne ... nii ei saa, meie lapsed ei ole valmis,” jätkas hoolekogu esimees, endast täiesti väljudes. Linnapea rahustas koolidirektorit ja närvi läinud hoolekogu esimeest ja mina mõtlesin samal ajal, et miks ei saa, mida te siiani teinud olete? Eesti keelt olete õpetanud, eesti keeles? Ei?! Aga miks? Sest olete elanud teises kultuuri-, väärtus- ja keeleruumis ja see on kohutavalt kurb, aga te vist ise ei saa sellest aru. Umbes nii mõtlesin ja sain aina hoogu ja kindlust juurde, et me oleme ainuõigel teel. Siit tuleb minema hakata, üsna nullist. Ja me läheme.
„Yжас”
... nii ohkas tahtmatult üle põhikooli aula üks põhikooli direktor, kes oli just küsinud minult ja õppejuhilt küsimuse riigikaitseõpetuse kohustusliku kursuse kohta, kui olime põhikoolilõpetajatele tulnud tutvustama riigigümnaasiumis õppimise võimalusi. „Jaa, riigikaitseõpetus on meie kooli õppekavas ja kõik, kes valivad meie kooli, lä- bivad riigikaitseõpetuse kursused,” selgitasime reipalt ja veendunult.
Selline oli taust ja olud, kui alustasime. Täna on palju parem. Sõnumid ja väärtused on läinud teele juba kooli alguses, on kohale jõudnud ning sellel on tagajärjed: põ- hikoolilõpetajate eesti keele oskus on paranemas, järele tulevad ka – ehkki pikema vinnaga nii inglise keel kui ka matemaatika. Aga minna on veel pikk maa.
Põhjakaabe
See raamat räägib viis aastat Kohtla-Järvel tegutsenud uue riigigümnaasiumi lugu. Me oleme küllaltki alguses.
Vao alguses, kuid ader on alla lastud parajale sügavusele. Hõlmad ajavad vagu, pöörates otsustavalt mullakamarat, tõsi, põrgates aeg-ajalt vastu kive ja jõnksegi sisse visates, aga need kuuluvad hariduspõllu juurde, sest väetise lehk on ehe kui põhjakaabe eht. Me kirjutame lugu, oma, Ida-Virumaa hariduse lugu.
Oli ülimalt suur au ja võimalus võtta tööle oma esimene meeskond - kooli tegus juhtkond, siis õpetajaskond. Linna ja maakonna haridusinimesed refreššisid kooli kodulehte iga päev, et näha, millised inimesed on uus riigigümnaasium tööle võtnud, kust ning milliste nimedega. Aga need olid kindlalt meie inimesed, kellega hakkasime nullist minema. Neli kuud enne kooli avamist. Sest … enne meid siin ei olnud. Metsiku tempo ja kiirusega - alates kooli väärtuste, õppekava, kodukorra, kooli toimimise väljamõtlemisest ja kirja panemisest, kuni puhtpraktilise igapäevaelu korralduse tööle panemiseni. Meie inimesed - nad kirjutavad siin raamatus ise, oma näo ja pildiga. See on veel lühike, kuid aus lugu. Paljud, kellega alustasime, on tänaseks lahkunud – nii lillede, käepigistuste ja kallistuste ning soojade pikkade mälestuste, aga ka hapude sõnade, kaebuste ja sajatuste saatel. Kõike on olnud, see on elu. Meie inimesed. Paljud on jäänud ja uued juurde tulnud. Me läheme edasi. Kasvava organisatsiooni - oma õpetajate ja õpilastega, meie inimestega. Tükikesega eestlusest ja Eestist Kohtla-Järvel ning Ida-Virumaal. Kuid nõnda, et õpilased oleksid võitjad ja meie, koolitöötajad, sealjuures rahul ja õnnelikud.
Head lugemist!
